TEISIPÄEV 25.02

Various of breads

Tänane päev algas ilusti. Tegime tunnis erinevat tüüpi leibasid (Eesti mõttes küll rohkem sepikulaadsed). Meie grupp tegi pähkli(sepikut)leiba. Bo seletas käärimise protsessi olulisust ja ideaalse leiva tunnuseid.

Vormisime oma leivad ja jätsime käärima. Bo küpsetas leivad 250 kraadil 22 minutit. Saime kiita, et meie leival on täiuslik krõbe koorik. Degusteerisime kõike erinevaid leivalisi : Ukraina leib, 3 teravilja leib, talupoja leib jms. Järgmiseks harjutasime martsipanist rooside tegemist.

Mis juhtub pärmiga?

Viikingimuuseum ja kunstigalerii

Peale lõunat suundusime terve kambaga Roskilde Viikingi muuseumi. Kool võimaldas meil tasuta sisse saada. Teel sinna nägime isegi topelt vikerkaart. Ilm oli ilus. Mul ei olnud mingeid ootusi sellele muuseumile, aga lahe oli neid viit 11.sajandi laeva oma silmaga näha. Osa meie gruppist oli küll pettunud, sest nad ootasid suuremat ja võimsamat muuseumi.

Näitusel oli väljas ka rekonstrueeritud viikingiajastu esemed nagu ehted, mängud ja hõbemündid. Minu lemmik oli malenupud - kuningas ja kuninganna. Peale muuseumile ringi peale tegemist käisime tüdrukutega kõrval asuvas RoS galeriis. Väga vinge moodsa kunsti galerii, hinnad olid küll utoopilised, aga ilus vaadata ikka.

Peale galeriid jalutasin koju. Tee peal sain ka läbimärjaks, sest muidu poleks ikka õige Taani jalutuskäik, kui vihma ei saja. Õhtu möödus nagu ikka, mängides ja teed juues. Täna mängisime ka piljardit.

Vaade RoS galeriile

Mirjam ja kunst

KOLMAPÄEV 26.02

Kätte oli jõudnud meie praktika ekvaator!

Šokolaadikommid

Praktikal saime harjutada šokolaadikommide valmistamist, mida mina olin varem vaid kodus katsetanud. Mina ja Marianne, sarnaselt Mirjamile ja Eleriinule, panime kommi sisse tumeda šokolaadi ganache’i, mida maitsestasime Cointreau likööriga. Katteks kasutasime nii piima- kui tumedat šokolaadi.

Kommide kaunistamiseks värvisime vorme erinevat tooni sädelustega. Kuna järsku oli kätte antud nii palju värve ja nii palju vabadust, siis enamik meist end tagasi ei hoidnud. Mul tuli kohe kange tahtmine võtta pisike pintlike ja hakata igale kommile suuri „kunstiteoseid“ maalima, aga kahjuks olid meie valdusesse antud pintslid parajad tuustid, seega kunstiring jäi ära. Hoogsale värvimisele järgnes aga minu jaoks üllatav kommentaar õpetaja Anette poolt. Nimelt ütles ta, et nii suur kogus värvi muudab raskeks kommi kättesaamise vormist ning kuna ta nägi, et me kõik paneme hästi palju värvi, siis ta seda meile ei maininud. Minu jaoks oli selles jutus pisike vasturääkivus, aga las ta jääda. Eks oma vigadest ju õpitaksegi kõige paremini. Teine kriitikanoodina tõi ta välja, et nii värvilisi komme on raske müüa, kuna nad näevad kunstlikud välja. Olen täiesti nõus, aga kohalikes kommipoodides ja kondiitriärides ei jõua sealsete kommide värvikirevust äragi imestada. Ju siis ikka ostetakse!

Kui värvikirevad kommid valmis, saime enda valmistatutest igaüks 10 tükki nosimiseks kaasa võtta. Tean, et mõni preili püüab neid alles hoida ja kodustele kingiks tuua, kuid mina hävitasin enda omad ühe õhtuga.

Raiskamine

Toiduraiskamine on minu jaoks vägagi hingekriipiv teema. Kuigi siin aeg-ajalt püütakse rõhutada, et toitu ja tooraineid ei tohiks ära visata, ei käituta siin sageli sugugi seda ideed järgides. Tol šokolaaditöö päeval olin tunnistajaks, kuidas õpetaja viskas kraanikaussi voolava vee alla suure kausi, kus oli umbes 5 suurt supikulbitäit kvaliteetset tumedat sulašokolaadi. Ja see polnud kaugeltki esimene kord, kui täiesti kõlbulik kraam prügi hulgas lõpetab.

NELJAPÄEV 27.02 

Ekskursioon Kopenhaagenisse

Uskumatu, aga neljapäeva hommikul tervitas meid selge taevas. Kas tõesti saame kuivalt pealinnas käia? Ei julgenud loota, et see ilm ka püsib. Kohtusime fuajees, kus saime võileiva ja 0,5l ehedat Taani kraanivett. Suundusime Bo juhtimisel rongijaama.

Sõitsime keskjaama, kust kõndisime kohe kõrval asuvasse trendikasse Social Foodies’sse, kes usuvad “sustainable value chain’i”. Nende konseptsiooniks on kasutada sotsiaalse vastutusega toorainet, eriti nendele kuuluvast tehasest Lõuna-Aafrikast. Nende kõige populaarsemad tooted on jäätis ja kreemisaiad.

Järgmine koht, kuhu Bo meid viis oli Peter Beier’i pisike šokolaadipood. Sealt pidavat saama Bo lemmik šokolaadi. Sinna me sisse küll ei mahtunud, aga ka härra Beieril on isiklik kakao istandus kuskil Dominikaani Vabariigis ja puuvilja istandus Kopenhaageni lähistel. Peter Beier’i käsitöö šokolaad on väga modernse lähenemisega ja trendikas.

Viimaks külastasime Taani esimest ja nende endi sõnul parimat, 1870.aastal asutatud kondiitriäri. Väga uhke ja traditsiooniline värk. Juba vaateaknad olid üle kullatud, sees interjöör oli veel uhkem. Viiel-kuuel vaateaknal olid uhked umbes ’20ndate kleidid ja nendest inspireeritud tordid.

Kõndisime Bo’ga natukene vanalinna peal ja külastasime kõige uhkemat/kallimat ostukeskust ILLUM, mille keldrikorrusel on peen toidumaailm. Kohe kui sinna jõudsime, saime proovida šokolaadi-lagritsa komme ja muud head. Bo sõnul oli allkorrus hiljuti ümber ehitatud, et see noorte seas populaarsemaks saaks. Kui hinnad veidi sõbralikumad oleksid istuks sealsetes söögikohtades meeleldi. Siis oli aeg lõunaks. Suundusime minu lemmikusse Norrepordi lähistel asuvasse toiduturule Torvehallerne, kus ma alles eelmine laupäev teed ostmas käisin. Meile anti seal 1,5h söömiseks ja ringi vaatamiseks.

Sinna suundudes kuulsime juba kaugelt järjest lähenevat kuninglikku orkestrit ja vahtkonna vahetus oli meist iga hetk mööda kõndimas. Raimondaga nägime eelmine pühapäev hetkeks vahtkonda ka. Siis küll olin arvamusel, et lähenemas on hoopis jäätiseauto 🙂 Mu enesetunne oli päeva jooksul järk-järgult halvenenud ja isu oli täielikult kadunud. Ootasin juba, et saaks koju tagasi. Ma olin suht kindel, et mul on palavik ja mu pea valutas meeletult, aga kõigil tüdrukutel oli peavalurohi kodus.

Jõudsin selle pausi jooksul veel lähedal asuvas raamatupoes käia, kus oli väga hea hinnaga inglise keelseid raamatuid – kahjuks küll mitte ühtegi toidu temaatilist. Pidasin huvitavaks, et kõigil toidukohtadel on välja pandud kontrollraportid. Ostsin veel TanteTst tassi teed ja liikusime grupiga kaua oodatud kommitehasesse. Ootused olid endale teadmatagi väga kõrgeks tõusnud. Ootasime veidi ja tegime veel grupi pildi, enne kui meid sisse juhatati.

Väga huvitav oli kommitegu vaadata, aga me olime nii kaugel, et õieti ei näinudki, mis nad tegid. Lootsime ikka rohkem näha. Ikka täitsa kommivabrikut, aga pidime leppima pisikese tööliiniga. Saime äsja tehtud kommi ka proovida – lagritsa ja vaarika maitseline. Täitsa hea oli. Lisaks olid kommid tehtud ilma suhkruta, magusa maitse andis hoopis steviaga. Külastasime veel tehase kommipoodi ja oligi kätte jõudnud aeg kodu poole sõita.

Bo eksitas meid küll veidi, aga lõpuks peale pikka ootamist ja platvormi vahetust leidsime Roskilde’i rongi. Rääkisin Bo’ga, et olen haige ja arvatavasti homme tundi ei jõua. Sain loa puudumiseks ja õigepea olimegi tagasi Roskilde’is, mis tervitas meid nagu ikka vihmaga. Bo haaras seljakotist vihmajopi ja ka osad tüdrukud olid Taani heitlikuks ilmaks valmis.

Nüüd, kus olin ametlikult haigeks jäänud, oli ühika uksele ka pandud grippi ennetav silt. Läksin kohe magama, et ennast veidi rohkem inimesena tunda. Jõin ära ühe ingveri shot’i, mille olin turult ostnud, et haigus eemale ehmatada. Enesetunne oli kehva, kuid veidral kombel ei olnud mul ei köha ega nohu – ainult palavik.

REEDE 28.02

Kuklid, stritslid ja lehttaigen

Reedene praktika oma uute oskuste ja teadmiste pakkumise poolest just ei hiilanud. Valmistasime grupi peale hunniku rosinakukleid ning mõned kaneeli-vaniljekreemi stritslid. Pärastlõunal valmistasime tulevaks nädalaks ette lehttaigna, mida hoolimata rullimismasina olemasolust pidime käsitsi rullima. Siin näitas Bo meile, et taignatükki neljaks voltides pannakse see esmalt keskele kokku ning seejärel pooleks. Kuna aga meist kõik olid harjunud paigutama ühenduskoha umbes 2/3 peale, siis jäime oma kodumaal õpitud teadmisele truuks.

Aeglaselt kulgeva praktikapäeva juurde kuulus ka pisike jahusõda, mille üle Bo kuigi õnnelik polnud. Teadsime, et uus nädal peab kahtlemata algama uute ja puhaste riiete küsimisega meie armsalt riideonult Brianilt.

Kaneelistritsel vaniljekreemiga

Kommunikatsioonihäire

Õhtul saime aga osa suurest õhtusöögisegadusest. Olime juba harjunud tavapärase rutiiniga, mis näeb ette, et nädalavahetuste õhtusöök serveeritakse meile einestamiseks eraldatud kööki õhtul kell 17.00. Istusime köögis, näljast peaaegu ogarad, ja ootasime. Aga mida pole, on toit! Minutid möödusid ja möödusid. Viimaks kannatust kaotades läksime kööki uurima, kas seal üldse on mõni hingeline, kes meile toitu valmistab. Leidsime ühe kokapoisi ja lühikese vestluse tulemusena selgus, et ta ei teadnud, mis kellaks meil õhtusöök on ja kuhu see serveerida tuleks ja üleüldse oli hästi palju segadust. Lõpuks, kell 18.30, oli sööklasse serveeritud lasagne, mida hoogsalt konsumeerima asusime. Esimest korda siinoleku jooksul oli õhtusöök päriselt ka väga soe. Andis oodata, aga oli seda väärt.

NÄDALAVAHETUS 29.02-01.03

Rock’n’roll

Lõpuks käisime ära ka lähedalasuvas popi, roki ja noortekultuuri muuseumis – RAGNAROCK. Ootused olid kõrged ja isegi vihm ja tuul ei muserdanud meie meelt. Juba kaugelt säras kuldne Ragnarock, mille ees justkui punane vaip oli meie jaoks lahti rullitud. Pileti asemel saime VIP pääsme.

Sisse astudes tundsime ennast staaridena. Piletit ostes hoiatati, et juba liftis kuuleb valjut Taani rokkmuusikat. Esimene näitus oli Gasolin’i juubeli näitus. Gasolin’ olevat üks Taani edukamaid bände. Uudistasime ringi ja kuulasime nende laule. Kahjuks olid kõik intervjuud Taani keeles. Ühel interaktiivsel eksponaadil oli võimalik Gasolin’i kuulsamaid lugusid kokku miksida.

Järgmisel korrusel kajastus terve Taani muusika/kultuuri ajalugu. Võimalik oli kuulata 50ndatest tänapäeva lauludeni. Näituse kujundus oli super. Võtsime osa ka muuseumimängust, kus oli võimalik luua nummerdatud automaatide juures enda bänd, valida eesmärgid, muusika žanri, bändi nime, liikmed, esinemiskoha, kriisi jms. Väga kihvt! Viimane automaat mõõtis ka bändi edukust, jõukust ja kuulsust. Minu punk arena bänd Sacred Slaughter täitis oma eesmärgi ning olid väga hinnatud nii kriitikute kui fännide seas, ainult raha nad palju sisse ei toonud. Anne-Mai lõi uue boyband’i Beach Heart, mis kahjuks nende kunstiliste erimeelsuste tõttu minu bändi kuulsuseni ei küündinud.

Palju huvitavat leidsin ka üleüldisest noorte ja muusika vastastikkust arengut kajastavast ruumist. Seal oli palju juttu ka underground muusika liikide väljakujunemisest. Ühtlasi sain teda rave’i tausta ja kuidas on Taanimaal üritatud muusikat tsenseerida.

Teine huvitav interaktiivne installatsioon oli psühhedeelsele liikumisele pühendatud valgus installatsioon, kus käe tõstmisega erinevatele kõrgustele või nuppe keerates oli võimalik muuta valguse värvi, suunda, kujundeid jms.

Kolmas lemmik oli tantsu installatsioon. Läbi sai tantsida hip-hopist jitterbug’ini ja liikutused ilumusid ekraanile ja kui sa tantsisid, siis tantsis ka sinu vari.

Peale muuseumi kõndisime Musicon’i rajoonis. See kant meenutab aparaaditehast/telliskivi loomelinnakut. Nägime väga lahedaid vanadesse konteineritesse ehitatud poekesi – tattoo shoppidest, lõngapoodideni – igale maitsele oli midagi.

Kopenhaagen

Nädalavahetusel sai ette võetud ka Kopenhaageni külastus. Hommikupoolikul suundusime kõigepealt akvaariumi Den Blå Planet, kus nägi igasugu imelisi ja imelikke vee-elukaid, aga inimesi (ja eriti jalus siiberdavaid lapsi) oli nii kohutavalt palju, et muuseumikogemus oli erakordselt väsitav. Ja muidugi mõista, oli kurb vaadata, kuidas nii palju loomi nii väiksesse ruumi kokku on surutud.

Astusime läbi ka Guinnessi rekordite muuseumist, kus oli väiksele alale kokku kuhjatud tohutul hulgal suvalisi fakte. Kuigi mul polnud erilisi ootusi, suutsin ma ikkagi veidi pettuda. Muuseumi juurde kuulus ka „müstikaruum“, kus hämaras ruumis pidevalt valjud helid ja kellegi karjed külastajaid ehmatada püüdsid. Väga veider kogemus.

Eelmisel nädalal Kuningliku Teatri poole kiirustades jäi mulle silma ka üks pisike ehtepood, kuhu sel korral ka sisse astuda õnnestus. Tegemist on Pendulumi nimelise poekesega, kus valmistatakse ja müüakse Taani disainer Jeannette Nielsen’i disainitud ehteid. Poeke oli täis kauneid ja omapäraseid ehteid ning sealsamas ruumis istus noor preili, kes hoolsalt uusi kõrvarõngaid teha nokitses. Lahkusin sealt tükk maad kergema kukru ning väga vinge kõrvarõngapaariga.

Meie plaan Ümartorni vaadet nautima ronida luhtus, kuna vihma sadas, seega ootas meid kodutee.

Õhtul vaatasime koos Eesti laulu otseülekannet. Oleks meeleldi kinos seda vaadanud, aga nädalavahetuseti on see kinni. Mahtusime tuppa ilusti kahes reas ära ja saime rahus kaasa elada. Hääletamist me küll vaadata ei viitsinud.

Šokolaadifestival

Pühapäeva veetsime taas Kopenhaagenis. Seekord võtsime sihiks šokolaadifestivali, mille toimumise kohta üsna juhuslikult infot leidsime. Kuna festivalil toimus ka flødeboller’ite töötuba (mina olen neid maiustusi tundnud varasest lapsepõlvest „Neegrimusi“ nime all), siis pidime jõudma kohale kohe päeva alguses, et jõuaksime end sinna registreerida. Kohti oli 15, inimesi hullupööra palju ja kehtis reegel „kes ees, see mees“. Vaatamata meie ponnistustele õigeks ajaks jõuda, ootas meid juba ees mitmekümnemeetrine järjekord ja viimaks uksest sisse saades oli töötuba juba täis. Kuna flødebollerid olid minu jaoks peamine põhjus, miks üldse Taani tulla ja koolis meie soovile neid valmistada vastu ei tuldud, oli minu meeleolu küll äärmiselt hapu. Peagi kroonis minu ja Marianne jonni ja järjekindlust aga ootamatu üllatus. Nimelt, olime otsustanud üle piirde jõllitada, kuidas koolitujad koogikesi valmistavad ja pärast püüda endale retsept hankida. Siis aga tuli meie juurde üks meesterahvas ja küsis, kas me tahaksime ka töötuppa minna. Ma vastasin silmi pööritades, et VÄGA tahaks, aga ei saa ju enam. Seepeale andis ta meile pihku 2 piletit. Minu päev oli juba korda läinud.

Ülevas meeleolus kargasime me esimese laua taha, haarasime taanikeelse retsepti ja asusime tegudele. Üks juhendajatest seletas meile inglise keeles üldjoontes lahti, mida teha tuleb, aga kuna mingit tuumateadust see endast ei kujutanud, siis saime oma varasemate kogemuste varal ka taanikeelse retseptiga hakkama. Kahe peale oli meil võimalus valmistada 20 koogikest, mille põhjad (pehmed mandliküpsised) olid meie jaoks juba valmis küpsetatud. Kuna maitsevalikuid oli mitmeid ja tooraine oli kallis, otsustasime teha 2 eri sorti ja mitte toorainega koonerdada. Ühed flødeboller’id said maitsestatud naturaalse vanilliga, katteks 60% tume šokolaad ja kookoshelbed. Teistele maitse andmiseks kallasime sisse ikka mõnusa hunniku vaarikapulbrit, katsime karamellimaitselise valge šokolaadi ja külmkuivatatud vaarikapuruga. Kui enne olin arvanud, et kreemitornikeste pritsimine pole väga suur kunst, siis nüüd pidin oma sõnu sööma hakkama. Ilma jõnksudeta käsitsi pritsitud koogikest ikka teha ei anna. Peale selle tuleb koogike pärast tagurpidi šokolaadi sisse kasta, kusjuures kui kreem on pehme, võib see lihtsalt viltu vajuda või sootuks ära kukkuda. Algul muigasin meie veidra kujuga musikoogikesi vaadates, kuid ringi vaadates pidime tõdema, et meil olid ikkagi kõige ilusamad musid. Ju siis on koolist midagi külge jäänud!

Koogid valmis, vaatasime ringi ka ülejäänud festivalil. Piletiga koos olime saanud kaasa 6 žetooni, mille eest saime oma toodangut reklaamivatelt firmadelt nende tooteid lunastada. Kuna inimeste tunglemine oli meeletu, püüdsin mina lihtsalt võimalikult kiiresti oma jublakatest lahti saada ja tagasi kesklinna jalutada. Kodus ootas meid õhtusöök ning peale seda ühine Neegrimuside söömine.

Nädalavahetus Kopenhaagenis ja EV102

Pärast nädalat koolis ja Roskildet avastades ootasime nädalavahetuse veetmist Kopenhaagenis pikisilmi. Mariannel on kaasas raamat "Minu Kopenhaagen", mille temalt rõõmsasti omastasin, sest kiiruga lennukile minnes ei jõudnud kohvrisse ühtegi raamatut panna. Sellest raamatust juba tuttavamaks saanud nimede järgi oli plaani tegemine huvitavam ja samas saime aru, et ei tasu väga hoogu minna ja väga täpset plaani teha.

Taanis on olemas selline kaart nagu "Copenhagen Card", mis on See more, pay less mõtteviisi kandja. Sellega saab sõita 24h tasuta ükskõik mis sõiduvahendiga ja veel lisaks palju tasuta sissepääse teatud muuseumitesse ja hulgaliselt soodustusi teistesse. Kehtib 24h.
Kuna me see nädalavahetus ei kasutanud seda, siis mõtlesime, et jalutame niisama ja vaatame linna ning järgmistel nädalavahetustel saame käia teadlikumalt valitud muuseumites.

Kõik inimesed ja to do listid soovitavad minna vaatama Väikese Merineitsi kuju, mis näitab väga hästi, kui uhked on taanlased selle üle, et Hans Christian Andresen on nende "oma". Mõte on armas ja Väikse Merineitsi kuju on oluline, kuid natukene tänapäeva jaoks juba.. igavavõitu. Selle lähedale on 2006 aastal püstitatud GMO muundatud Väike Merineitsi, mille kohta saab kindlasti öelda, et ilu on vaataja silmades.

Tivoli kõrval, mis on õhtupimeduses imeilus, on H.C.Anderseni kuju, üle Taani on veel mitmed muuseumid tema elu ja loomingu kohta.

Me käisime Christiania linnas/linnaosas jalutamas, mis on põhinõtteliselt väike riik suure riigi sees ning jalutuskäigu põhjal võib öelda, et oli sama positiivne kui Kopenhaagen ja lõhnadest oli tunda, et elukorraldus on vabam ja hygge eksisteerib igas mõttes kõikjal.

Ma enam isegi ei tea, kas saa öelda, et Taanis saab ilmaga vedada või mitte. Päev algas sajuga, vahepeal sai ette panna päikseprillid ning õhtu lõpuks olime kogenud ka kahte kiiret rahevalangut. 

Teised tüdrukud käisid Kopenhaagenis ringi ja avastasid erinevaid vaatamisväärsusi. Taanlastel on palju veidra nimega kohti, mida inglise keelest tõlkides ei kasutaks meie emakeeles.

Nyhavn

Me käisime ka ühes suures kaubanduskeskuses, kus kohtusime vahvate šokolaadimüüjatega, kellelt kuulsime, et järgmine nädalavahetus on Kopenhaagenis šokolaadifestival, kuhu nüüd ka meie oma sammud seame. 

Kaubanduskeskus oli imeilus, detailid olid paigas ja müüdi kaupa seinast seina, aga üks, mis rohkem kui kindel - hinnad olid kõrged. Pildil musitab Liisi gorillakujulist lampi, mis maksis ca 11 000 Taani krooni ja meie leidsime ka väga edeva jaki, mille hinnaks oli rohkem kui 2000 eurot. Sel hetkel mõistsime, et oleme õnneks/kahjuks tavainimesed ja selliseid asju endale ei luba :)

Vahelduvate vihmavalangute tõttu käisime mitmetes kohvikutes, et kaitsta ennast läbiligunemise eest. Kohvikuid on siin palju, üks armsam kui teine.
Veider fakt sellest, et mina ei ole kunagi kohvisõber olnud, kuid siin riigis tahad tihtipeale sooja jooki, kas siis kohvi või teed ja nüüd olen minagi hakanud neid jooke tarbima. Eestis pole mul selle jaoks lihtsalt aega.

Päeva lõpuks käis Liisi Taani Kuninglikus Teatris balletti vaatamas. Liisi ostis enne teatrisse minekut veel imeilusad kingad, et oleks ikkagi viisakas. Teatrist tulles ütles ta pettunult, et paljud inimesed olid tossude ja teksadega, aga ballett oli vähemalt ilus olnud. Seega võime uhked olla, et meie teatrikultuur Eestis on tasemel.

Õhtul liikusime koju, väsinuna pikast päevast.

Pühapäeva hommikul käisin oma ragbi trennikaaslasega parkmetsas hommikujooksul, kus jällegi ei puudnud ei päike ega vihm. Ilus algus päevale tehtud!

 Pühapäeva pärastlõuna veetis Teele Kopenhaagenis, kus käib lauamänge mängimas. Nii vahva, et inimesed, kel pole kodus ruumi/võimalusi lauamänge mängida, on kokku kogunenud ja mängivad koos hea meelega lauamänge.
Meie proovisime samal ajal minna Roskilde RAGNAROCK muuseumisse, kus tuli meie õnnetuseks välja, et pangakaardiga makse ei toimi ja meil, õnnetutel eestlastel, ei olnud taani kroone kaasas. Seega meie muuseumi poekesest kaugemale sel päeval ei jõudnud ja läksime selle asemel hoopis linna jalutama. Loodame, et uus katse tuleb edukam :)

Esmaspäeval lõpetasime selle, millega alustasime eelmise nädala kolmapäeval. Almond cake, mille martsipanist rõngad küpsetasime eelmisel nädalal ja nüüd kulutasime terve hommikupooliku, et seda kaunistada. Pildi pealt võib-olla ütleks, et "ah, mis see ära ei ole", mida ma ise ka alguses arvasin, aga tegelikkus on hoopis teine. Glasuuri kandmine ühtlaselt igale rõngale ja rõnga asetamine teisele, milleks sul on üks võimalus, on kõik tegelikult aeganõudev ja kannatlikkust treeniv töö. Šokolaadikaunistusi sain ma valmistada esimest korda ja see on lõbus, kuid samal ajal raske-šokolaad voolab, ei kuula sõna ja on üldse kapriisne. Õnneks õpetaja ütles, et esimese korra kohta on see hästi tehtud ja eelmise nädala paha tuju seoses sõrmede lakkumise ja omaalgatustega oli unustatud, seega sain kirja esimese ilusa A.

Esmaspäevase ilusa päeva järel saime ka oma vaba aega nautida ja kuna tüdrukute jaoks oli tore mõte koos presidendi vastuvõttu vaadata, siis tegime isegi munavõi ja ostsime poest kõige mustema leivalaadse toote, mis siit leida võib. Eesti kommid ja šokolaad, natukene näkse ja nii ta lahti läks - presidendi vastuvõtu vaatamine. Minu jaoks oli see esimene kord, sest mind ei ole kunagi sellised üritused huvitanud. Aga oli tore näha ja kuulda, kuidas tüdrukud vahetevahel hõikavad: "Oi, minu tuttav!" 

Ehk head vabariigi aastapäeva tagantjärgi koos ilusa vastlapäevaga! 

Teine nädal

ESMASPÄEV 17.02

Nädala esimesel päeval valmistasime taanipäraseid magustoite: maasika ja rabarberi trifle, taani õunakook, taani šokolaadi-küpsisekook, koldskål (petist), leivasupp, šokolaadipuding, "linnupesad" (pavlova) ja sidrunivaht. Iga laudkond tegi kaks erinevat toodet. Osad retseptid olid väga napisõnalised ja kuna õpetaja oli alatasa silmapiirilt kadunud, siis tuli mõned asjad ise tuletada. Kuid nagu hiljem selgus, siis siin koolis isetegevust ei väärtustata.

Ümberõpe
Mõned kodumaal omandatud teadmised põrkusid siinsete vaadetega. Keedukreemi tehes saime noomida, et seda ei tohi mitte mingil juhul segada. Võtsime küll info vastu, kuid senised tõekspidamised keelasid seda rakendamast. Paraku meie keedukreem pöördus tarretiselaadseks võdisevaks massiks, jäi arusaamatuks, kas see oli meie hoolikast segamisest või oli retseptis tärklise koguses apsakas tehtud.

Trifle valmistamine

Liisi magustoitu valmistamas

Munafoobia
Tuleb välja, et siin kardetakse toorest muna, seda näitab ka fakt, et pagariklassis on munade jaoks eraldi roostevabast laud. Eesti tüdrukud valmistasid šokolaadikooki, kuhu läks kolm kilo šokolaadi, võid ja munakollast. Kui selgus, et nad panid tavalist munakollast mitte pastöriseeritud toorainet, siis õpetaja käskis segu likvideerida ja alustada algusest. Süda läks haledaks mõttest nii rikkalik tooraine prügikasti saata, seega sündis mõte päästa, mis päästa annab. Natuke jahu ja küpsetuspulbrit juurde ning valmimas oli brownie.
Eestlased said keelitada, kui maitsesid tainast, eriti, kus oli toores muna sees. Õpetaja koguni rääkis hirmujutte, kuidas toorest muna süües terve perekond ära sureb.

Isetegevus
Meie šokolaadi-või-munasegu päästemissiooni ei saatnud õpetaja rõõmuhõisked. Pakkusime erinevaid variante, mida teha browniest, kuid õpetaja palus, et me lõpuks ometi lõpetaksime igasuguste ideede pakkumise ja katsetamise. Ta ei tahtvat enam ühtegi omaloomingulist toodet näha. Meid valdas segadus, olime ju kõigest üritanud toorainet päästa.

Magus suutäis kibedale eelroale
Õnneks muserdatud meelolu leevendas magustoitude maitsmine tunni lõpus. Saime mekkida kõiki enda tehtud desserte. Lemmikuks osutusid maasika-rabarberi trifle, kohvinüansiga šokolaadipuding, sidrunivaht ja beseest "linnupesad".

Maasika-rabarberi trifle

Valminud magustoidud

TEISIPÄEV 18.02

Tunniplaanis seisis kiri Taani kiirtoit. Selgus, et hakkame valmistama minipitsasid, mille põhjaks on foccacia. Katteks sai valida erinevaid toiduaineid: tomatipasta, lõhe, pepperoni, paprika, tomat, sink, kana ja mozarella.
Töö ei olnud konti murdev. Esmalt valmistasime taina, lasime kerkida, vormisime ja panime peale sobiva maitsekoosluse.

Minipitsade valmistamine

Valmis tööd

Maitsmine

Lisatöö
Kuna järgmine päev oli tulemas koolis vanavanemate ja laste üritus, siis pidime valmistama 750 liivatainast küpsist. Lisaks valmistasime munavalgest ja tuhksuhkrust suure koguse glasuuri.

Pausid
Kui oleme umbes tunnikese töötanud ja parim tööhoog on sees, teatab õpetaja, et aeg on 20-minutiliseks pausiks. Tunni aja pärast on meil lõunapaus ning päev lõppeb 15.30 asemel juba 11.30-14.00. Ja nii iga päev.

KOLMAPÄEV 19.02
Kolmapäev algas äärmiselt tõsistes toonides. Õpetaja oli meie esmaspäevasest käitumisest endiselt niivõrd šokeeritud, mistõttu teatas, et esmaspäevane šokolaaditöö jääb ära ja selle asemel teeme põhjaliku hügieeni koolituse, kus räägime kanamuna ohtlikusest ning miks ei tohi sõrmi lakkuda. Et meid selles tunnis kantseldada, kehtestas ta reegli, et kui keegi peaks tunnis miskit maitsma, siis peab see õpilane karistuseks riiuleid pesema.

Ajaraamistik
Tavaliselt on meil piiramatu hulk aega, võime toote kallal nokitseda just parasjagu niikaua kui tarvis on. Kuid mandlikooki vormides teatas õpetaja, et 20 minuti pärast peavad kõigi koogi ahju minema. See oli kergelt jahmatav. Esimest korda oli toode, mida tuli rahulikult teha, et tulemus jääks kena, ent meile pandi ajaline piirang. Aeg läks kiiresti ning kui õpetaja uuesti klassi sisenes ütles ta, et 2 minuti pärast olgu kõik koogid togis. Selleks ajaks sain ainult mina valmis, kuid vaikselt riburadapidi ilmusid ka teised plaadid togisse.

Kransekage "valemileht"

Vormitud rõngad enne ahju minemist

Liisi harjutab glasuuriga kaunistamist

Lõputud õhtud
Meil on ohtralt vaba aega, kuna kool lõppeb väga varakult. Mida nädal edasi, seda raskem on aega sisustada, sest Roskilde on läbinisti üle vaadatud. Tavaliselt peale praktikat teeme lõunauinaku, jalutame linnas ja poodides, teeme trenni. Õhtul kell 20.00 pakutakse sooja jooki ja saia-leiva ampsu. Istume tavaliselt ühiselt koos, muljetame ja mängime lauamänge. See oleks justkui taanlaste hygge, veedame mugavalt aega ja ei kiirusta. Kuid eestlaslik töökihk hakkab võimust saama. Käed juba sügelevad tegevuse järgi!

Avastusretkel kohalikus taaskasutuspoes

Õhtune hygge

NELJAPÄEV 20.02
Esialgse plaani kohaselt oli ettenähtud Kopenhaageni päev, aga vaheaja tõttu oli kommivabriku ekskursioonid juba ülerahvastatud. Jäime kooli erinevaid cantuccini ja šokolaadiküpsise variatsioone tegema. Lisaks pidime tunni lõpus veest ja jahust massi segama, millega 6st palmikut harjutada.

Šokolaadiküpsised

Cantuccini

6 nuudiga punutud palmik

Kannatamatud eestlased
Meile meeldib asju kiiresti teha. Siin pigem hinnatakse rahulikus tempos kulgemist, seega tihti õpetaja Bo manitseb meid kannatlikum olema.

REEDE 21.02
Nädala lõpetuseks tegime kuivkooke: mandlikook, metsapähklisarved, mazzarini, napoleoni mütsid ja kardemonikoogid. Õpetaja kirjutas toote nimetused tahvlile ja sinna juurde mõned tooraine kogused. Minu jaoks oli väga raske kooki valmistada, kui ma täpselt ei tea, mida ma tegema pean ja kuidas seda teha. Peale mitmeid kordi oma teadmatuse väljendamist otsis õpetaja sügavkülmast sama toote. Siis oli mul hoopis lihtsam edasi töötada, sest nüüd sain visuaalse ettekujutuse, valmistavast koogist.

Tahvlipealsed märkmed

Valmistooted togis

Mazzarinid

Tunni alguses tegi õpetaja teatavaks, et peame oma Taani praktika jooksul saama 27 hinnet ning esimese hinde saame just selles tunnis. Hindeliseks ülesandeks oli glasuuri pritsimine tainarullile ja kaunistuste tegemine. Pidime seda teostama kookide tegemise kõrvalt sedasi, et 13.15 oleks töö valmis. Hindamine toimus skaalal A-D, kus A on exellent, B - sufficient, C - unsatisfactory, D- not acceptable. Hindamine oli raskete killast, ainult mina sain A, grupi keskmiseks hindeks tuli C ja B.

Õpetaja näidis

Minu töö

Õhtu lõpetasime linnaskäigu, ühise teejoomise ning järgmise päeva plaanide arutamisega.