TEISIPÄEV 25.02

Various of breads

Tänane päev algas ilusti. Tegime tunnis erinevat tüüpi leibasid (Eesti mõttes küll rohkem sepikulaadsed). Meie grupp tegi pähkli(sepikut)leiba. Bo seletas käärimise protsessi olulisust ja ideaalse leiva tunnuseid.

Vormisime oma leivad ja jätsime käärima. Bo küpsetas leivad 250 kraadil 22 minutit. Saime kiita, et meie leival on täiuslik krõbe koorik. Degusteerisime kõike erinevaid leivalisi : Ukraina leib, 3 teravilja leib, talupoja leib jms. Järgmiseks harjutasime martsipanist rooside tegemist.

Mis juhtub pärmiga?

Viikingimuuseum ja kunstigalerii

Peale lõunat suundusime terve kambaga Roskilde Viikingi muuseumi. Kool võimaldas meil tasuta sisse saada. Teel sinna nägime isegi topelt vikerkaart. Ilm oli ilus. Mul ei olnud mingeid ootusi sellele muuseumile, aga lahe oli neid viit 11.sajandi laeva oma silmaga näha. Osa meie gruppist oli küll pettunud, sest nad ootasid suuremat ja võimsamat muuseumi.

Näitusel oli väljas ka rekonstrueeritud viikingiajastu esemed nagu ehted, mängud ja hõbemündid. Minu lemmik oli malenupud - kuningas ja kuninganna. Peale muuseumile ringi peale tegemist käisime tüdrukutega kõrval asuvas RoS galeriis. Väga vinge moodsa kunsti galerii, hinnad olid küll utoopilised, aga ilus vaadata ikka.

Peale galeriid jalutasin koju. Tee peal sain ka läbimärjaks, sest muidu poleks ikka õige Taani jalutuskäik, kui vihma ei saja. Õhtu möödus nagu ikka, mängides ja teed juues. Täna mängisime ka piljardit.

Vaade RoS galeriile

Mirjam ja kunst

KOLMAPÄEV 26.02

Kätte oli jõudnud meie praktika ekvaator!

Šokolaadikommid

Praktikal saime harjutada šokolaadikommide valmistamist, mida mina olin varem vaid kodus katsetanud. Mina ja Marianne, sarnaselt Mirjamile ja Eleriinule, panime kommi sisse tumeda šokolaadi ganache’i, mida maitsestasime Cointreau likööriga. Katteks kasutasime nii piima- kui tumedat šokolaadi.

Kommide kaunistamiseks värvisime vorme erinevat tooni sädelustega. Kuna järsku oli kätte antud nii palju värve ja nii palju vabadust, siis enamik meist end tagasi ei hoidnud. Mul tuli kohe kange tahtmine võtta pisike pintlike ja hakata igale kommile suuri „kunstiteoseid“ maalima, aga kahjuks olid meie valdusesse antud pintslid parajad tuustid, seega kunstiring jäi ära. Hoogsale värvimisele järgnes aga minu jaoks üllatav kommentaar õpetaja Anette poolt. Nimelt ütles ta, et nii suur kogus värvi muudab raskeks kommi kättesaamise vormist ning kuna ta nägi, et me kõik paneme hästi palju värvi, siis ta seda meile ei maininud. Minu jaoks oli selles jutus pisike vasturääkivus, aga las ta jääda. Eks oma vigadest ju õpitaksegi kõige paremini. Teine kriitikanoodina tõi ta välja, et nii värvilisi komme on raske müüa, kuna nad näevad kunstlikud välja. Olen täiesti nõus, aga kohalikes kommipoodides ja kondiitriärides ei jõua sealsete kommide värvikirevust äragi imestada. Ju siis ikka ostetakse!

Kui värvikirevad kommid valmis, saime enda valmistatutest igaüks 10 tükki nosimiseks kaasa võtta. Tean, et mõni preili püüab neid alles hoida ja kodustele kingiks tuua, kuid mina hävitasin enda omad ühe õhtuga.

Raiskamine

Toiduraiskamine on minu jaoks vägagi hingekriipiv teema. Kuigi siin aeg-ajalt püütakse rõhutada, et toitu ja tooraineid ei tohiks ära visata, ei käituta siin sageli sugugi seda ideed järgides. Tol šokolaaditöö päeval olin tunnistajaks, kuidas õpetaja viskas kraanikaussi voolava vee alla suure kausi, kus oli umbes 5 suurt supikulbitäit kvaliteetset tumedat sulašokolaadi. Ja see polnud kaugeltki esimene kord, kui täiesti kõlbulik kraam prügi hulgas lõpetab.

NELJAPÄEV 27.02 

Ekskursioon Kopenhaagenisse

Uskumatu, aga neljapäeva hommikul tervitas meid selge taevas. Kas tõesti saame kuivalt pealinnas käia? Ei julgenud loota, et see ilm ka püsib. Kohtusime fuajees, kus saime võileiva ja 0,5l ehedat Taani kraanivett. Suundusime Bo juhtimisel rongijaama.

Sõitsime keskjaama, kust kõndisime kohe kõrval asuvasse trendikasse Social Foodies’sse, kes usuvad “sustainable value chain’i”. Nende konseptsiooniks on kasutada sotsiaalse vastutusega toorainet, eriti nendele kuuluvast tehasest Lõuna-Aafrikast. Nende kõige populaarsemad tooted on jäätis ja kreemisaiad.

Järgmine koht, kuhu Bo meid viis oli Peter Beier’i pisike šokolaadipood. Sealt pidavat saama Bo lemmik šokolaadi. Sinna me sisse küll ei mahtunud, aga ka härra Beieril on isiklik kakao istandus kuskil Dominikaani Vabariigis ja puuvilja istandus Kopenhaageni lähistel. Peter Beier’i käsitöö šokolaad on väga modernse lähenemisega ja trendikas.

Viimaks külastasime Taani esimest ja nende endi sõnul parimat, 1870.aastal asutatud kondiitriäri. Väga uhke ja traditsiooniline värk. Juba vaateaknad olid üle kullatud, sees interjöör oli veel uhkem. Viiel-kuuel vaateaknal olid uhked umbes ’20ndate kleidid ja nendest inspireeritud tordid.

Kõndisime Bo’ga natukene vanalinna peal ja külastasime kõige uhkemat/kallimat ostukeskust ILLUM, mille keldrikorrusel on peen toidumaailm. Kohe kui sinna jõudsime, saime proovida šokolaadi-lagritsa komme ja muud head. Bo sõnul oli allkorrus hiljuti ümber ehitatud, et see noorte seas populaarsemaks saaks. Kui hinnad veidi sõbralikumad oleksid istuks sealsetes söögikohtades meeleldi. Siis oli aeg lõunaks. Suundusime minu lemmikusse Norrepordi lähistel asuvasse toiduturule Torvehallerne, kus ma alles eelmine laupäev teed ostmas käisin. Meile anti seal 1,5h söömiseks ja ringi vaatamiseks.

Sinna suundudes kuulsime juba kaugelt järjest lähenevat kuninglikku orkestrit ja vahtkonna vahetus oli meist iga hetk mööda kõndimas. Raimondaga nägime eelmine pühapäev hetkeks vahtkonda ka. Siis küll olin arvamusel, et lähenemas on hoopis jäätiseauto 🙂 Mu enesetunne oli päeva jooksul järk-järgult halvenenud ja isu oli täielikult kadunud. Ootasin juba, et saaks koju tagasi. Ma olin suht kindel, et mul on palavik ja mu pea valutas meeletult, aga kõigil tüdrukutel oli peavalurohi kodus.

Jõudsin selle pausi jooksul veel lähedal asuvas raamatupoes käia, kus oli väga hea hinnaga inglise keelseid raamatuid – kahjuks küll mitte ühtegi toidu temaatilist. Pidasin huvitavaks, et kõigil toidukohtadel on välja pandud kontrollraportid. Ostsin veel TanteTst tassi teed ja liikusime grupiga kaua oodatud kommitehasesse. Ootused olid endale teadmatagi väga kõrgeks tõusnud. Ootasime veidi ja tegime veel grupi pildi, enne kui meid sisse juhatati.

Väga huvitav oli kommitegu vaadata, aga me olime nii kaugel, et õieti ei näinudki, mis nad tegid. Lootsime ikka rohkem näha. Ikka täitsa kommivabrikut, aga pidime leppima pisikese tööliiniga. Saime äsja tehtud kommi ka proovida – lagritsa ja vaarika maitseline. Täitsa hea oli. Lisaks olid kommid tehtud ilma suhkruta, magusa maitse andis hoopis steviaga. Külastasime veel tehase kommipoodi ja oligi kätte jõudnud aeg kodu poole sõita.

Bo eksitas meid küll veidi, aga lõpuks peale pikka ootamist ja platvormi vahetust leidsime Roskilde’i rongi. Rääkisin Bo’ga, et olen haige ja arvatavasti homme tundi ei jõua. Sain loa puudumiseks ja õigepea olimegi tagasi Roskilde’is, mis tervitas meid nagu ikka vihmaga. Bo haaras seljakotist vihmajopi ja ka osad tüdrukud olid Taani heitlikuks ilmaks valmis.

Nüüd, kus olin ametlikult haigeks jäänud, oli ühika uksele ka pandud grippi ennetav silt. Läksin kohe magama, et ennast veidi rohkem inimesena tunda. Jõin ära ühe ingveri shot’i, mille olin turult ostnud, et haigus eemale ehmatada. Enesetunne oli kehva, kuid veidral kombel ei olnud mul ei köha ega nohu – ainult palavik.

REEDE 28.02

Kuklid, stritslid ja lehttaigen

Reedene praktika oma uute oskuste ja teadmiste pakkumise poolest just ei hiilanud. Valmistasime grupi peale hunniku rosinakukleid ning mõned kaneeli-vaniljekreemi stritslid. Pärastlõunal valmistasime tulevaks nädalaks ette lehttaigna, mida hoolimata rullimismasina olemasolust pidime käsitsi rullima. Siin näitas Bo meile, et taignatükki neljaks voltides pannakse see esmalt keskele kokku ning seejärel pooleks. Kuna aga meist kõik olid harjunud paigutama ühenduskoha umbes 2/3 peale, siis jäime oma kodumaal õpitud teadmisele truuks.

Aeglaselt kulgeva praktikapäeva juurde kuulus ka pisike jahusõda, mille üle Bo kuigi õnnelik polnud. Teadsime, et uus nädal peab kahtlemata algama uute ja puhaste riiete küsimisega meie armsalt riideonult Brianilt.

Kaneelistritsel vaniljekreemiga

Kommunikatsioonihäire

Õhtul saime aga osa suurest õhtusöögisegadusest. Olime juba harjunud tavapärase rutiiniga, mis näeb ette, et nädalavahetuste õhtusöök serveeritakse meile einestamiseks eraldatud kööki õhtul kell 17.00. Istusime köögis, näljast peaaegu ogarad, ja ootasime. Aga mida pole, on toit! Minutid möödusid ja möödusid. Viimaks kannatust kaotades läksime kööki uurima, kas seal üldse on mõni hingeline, kes meile toitu valmistab. Leidsime ühe kokapoisi ja lühikese vestluse tulemusena selgus, et ta ei teadnud, mis kellaks meil õhtusöök on ja kuhu see serveerida tuleks ja üleüldse oli hästi palju segadust. Lõpuks, kell 18.30, oli sööklasse serveeritud lasagne, mida hoogsalt konsumeerima asusime. Esimest korda siinoleku jooksul oli õhtusöök päriselt ka väga soe. Andis oodata, aga oli seda väärt.

NÄDALAVAHETUS 29.02-01.03

Rock’n’roll

Lõpuks käisime ära ka lähedalasuvas popi, roki ja noortekultuuri muuseumis – RAGNAROCK. Ootused olid kõrged ja isegi vihm ja tuul ei muserdanud meie meelt. Juba kaugelt säras kuldne Ragnarock, mille ees justkui punane vaip oli meie jaoks lahti rullitud. Pileti asemel saime VIP pääsme.

Sisse astudes tundsime ennast staaridena. Piletit ostes hoiatati, et juba liftis kuuleb valjut Taani rokkmuusikat. Esimene näitus oli Gasolin’i juubeli näitus. Gasolin’ olevat üks Taani edukamaid bände. Uudistasime ringi ja kuulasime nende laule. Kahjuks olid kõik intervjuud Taani keeles. Ühel interaktiivsel eksponaadil oli võimalik Gasolin’i kuulsamaid lugusid kokku miksida.

Järgmisel korrusel kajastus terve Taani muusika/kultuuri ajalugu. Võimalik oli kuulata 50ndatest tänapäeva lauludeni. Näituse kujundus oli super. Võtsime osa ka muuseumimängust, kus oli võimalik luua nummerdatud automaatide juures enda bänd, valida eesmärgid, muusika žanri, bändi nime, liikmed, esinemiskoha, kriisi jms. Väga kihvt! Viimane automaat mõõtis ka bändi edukust, jõukust ja kuulsust. Minu punk arena bänd Sacred Slaughter täitis oma eesmärgi ning olid väga hinnatud nii kriitikute kui fännide seas, ainult raha nad palju sisse ei toonud. Anne-Mai lõi uue boyband’i Beach Heart, mis kahjuks nende kunstiliste erimeelsuste tõttu minu bändi kuulsuseni ei küündinud.

Palju huvitavat leidsin ka üleüldisest noorte ja muusika vastastikkust arengut kajastavast ruumist. Seal oli palju juttu ka underground muusika liikide väljakujunemisest. Ühtlasi sain teda rave’i tausta ja kuidas on Taanimaal üritatud muusikat tsenseerida.

Teine huvitav interaktiivne installatsioon oli psühhedeelsele liikumisele pühendatud valgus installatsioon, kus käe tõstmisega erinevatele kõrgustele või nuppe keerates oli võimalik muuta valguse värvi, suunda, kujundeid jms.

Kolmas lemmik oli tantsu installatsioon. Läbi sai tantsida hip-hopist jitterbug’ini ja liikutused ilumusid ekraanile ja kui sa tantsisid, siis tantsis ka sinu vari.

Peale muuseumi kõndisime Musicon’i rajoonis. See kant meenutab aparaaditehast/telliskivi loomelinnakut. Nägime väga lahedaid vanadesse konteineritesse ehitatud poekesi – tattoo shoppidest, lõngapoodideni – igale maitsele oli midagi.

Kopenhaagen

Nädalavahetusel sai ette võetud ka Kopenhaageni külastus. Hommikupoolikul suundusime kõigepealt akvaariumi Den Blå Planet, kus nägi igasugu imelisi ja imelikke vee-elukaid, aga inimesi (ja eriti jalus siiberdavaid lapsi) oli nii kohutavalt palju, et muuseumikogemus oli erakordselt väsitav. Ja muidugi mõista, oli kurb vaadata, kuidas nii palju loomi nii väiksesse ruumi kokku on surutud.

Astusime läbi ka Guinnessi rekordite muuseumist, kus oli väiksele alale kokku kuhjatud tohutul hulgal suvalisi fakte. Kuigi mul polnud erilisi ootusi, suutsin ma ikkagi veidi pettuda. Muuseumi juurde kuulus ka „müstikaruum“, kus hämaras ruumis pidevalt valjud helid ja kellegi karjed külastajaid ehmatada püüdsid. Väga veider kogemus.

Eelmisel nädalal Kuningliku Teatri poole kiirustades jäi mulle silma ka üks pisike ehtepood, kuhu sel korral ka sisse astuda õnnestus. Tegemist on Pendulumi nimelise poekesega, kus valmistatakse ja müüakse Taani disainer Jeannette Nielsen’i disainitud ehteid. Poeke oli täis kauneid ja omapäraseid ehteid ning sealsamas ruumis istus noor preili, kes hoolsalt uusi kõrvarõngaid teha nokitses. Lahkusin sealt tükk maad kergema kukru ning väga vinge kõrvarõngapaariga.

Meie plaan Ümartorni vaadet nautima ronida luhtus, kuna vihma sadas, seega ootas meid kodutee.

Õhtul vaatasime koos Eesti laulu otseülekannet. Oleks meeleldi kinos seda vaadanud, aga nädalavahetuseti on see kinni. Mahtusime tuppa ilusti kahes reas ära ja saime rahus kaasa elada. Hääletamist me küll vaadata ei viitsinud.

Šokolaadifestival

Pühapäeva veetsime taas Kopenhaagenis. Seekord võtsime sihiks šokolaadifestivali, mille toimumise kohta üsna juhuslikult infot leidsime. Kuna festivalil toimus ka flødeboller’ite töötuba (mina olen neid maiustusi tundnud varasest lapsepõlvest „Neegrimusi“ nime all), siis pidime jõudma kohale kohe päeva alguses, et jõuaksime end sinna registreerida. Kohti oli 15, inimesi hullupööra palju ja kehtis reegel „kes ees, see mees“. Vaatamata meie ponnistustele õigeks ajaks jõuda, ootas meid juba ees mitmekümnemeetrine järjekord ja viimaks uksest sisse saades oli töötuba juba täis. Kuna flødebollerid olid minu jaoks peamine põhjus, miks üldse Taani tulla ja koolis meie soovile neid valmistada vastu ei tuldud, oli minu meeleolu küll äärmiselt hapu. Peagi kroonis minu ja Marianne jonni ja järjekindlust aga ootamatu üllatus. Nimelt, olime otsustanud üle piirde jõllitada, kuidas koolitujad koogikesi valmistavad ja pärast püüda endale retsept hankida. Siis aga tuli meie juurde üks meesterahvas ja küsis, kas me tahaksime ka töötuppa minna. Ma vastasin silmi pööritades, et VÄGA tahaks, aga ei saa ju enam. Seepeale andis ta meile pihku 2 piletit. Minu päev oli juba korda läinud.

Ülevas meeleolus kargasime me esimese laua taha, haarasime taanikeelse retsepti ja asusime tegudele. Üks juhendajatest seletas meile inglise keeles üldjoontes lahti, mida teha tuleb, aga kuna mingit tuumateadust see endast ei kujutanud, siis saime oma varasemate kogemuste varal ka taanikeelse retseptiga hakkama. Kahe peale oli meil võimalus valmistada 20 koogikest, mille põhjad (pehmed mandliküpsised) olid meie jaoks juba valmis küpsetatud. Kuna maitsevalikuid oli mitmeid ja tooraine oli kallis, otsustasime teha 2 eri sorti ja mitte toorainega koonerdada. Ühed flødeboller’id said maitsestatud naturaalse vanilliga, katteks 60% tume šokolaad ja kookoshelbed. Teistele maitse andmiseks kallasime sisse ikka mõnusa hunniku vaarikapulbrit, katsime karamellimaitselise valge šokolaadi ja külmkuivatatud vaarikapuruga. Kui enne olin arvanud, et kreemitornikeste pritsimine pole väga suur kunst, siis nüüd pidin oma sõnu sööma hakkama. Ilma jõnksudeta käsitsi pritsitud koogikest ikka teha ei anna. Peale selle tuleb koogike pärast tagurpidi šokolaadi sisse kasta, kusjuures kui kreem on pehme, võib see lihtsalt viltu vajuda või sootuks ära kukkuda. Algul muigasin meie veidra kujuga musikoogikesi vaadates, kuid ringi vaadates pidime tõdema, et meil olid ikkagi kõige ilusamad musid. Ju siis on koolist midagi külge jäänud!

Koogid valmis, vaatasime ringi ka ülejäänud festivalil. Piletiga koos olime saanud kaasa 6 žetooni, mille eest saime oma toodangut reklaamivatelt firmadelt nende tooteid lunastada. Kuna inimeste tunglemine oli meeletu, püüdsin mina lihtsalt võimalikult kiiresti oma jublakatest lahti saada ja tagasi kesklinna jalutada. Kodus ootas meid õhtusöök ning peale seda ühine Neegrimuside söömine.